Kõnealune peegel sattus mingil moel Kuie mõisa, Augusti õe, Liisi, minu Kuie’tädi hoolde. Seda säilitas peale vanatädi surma, tema tütar Mai, kes jäi ka sinna mõisa kõrvalhoonesse elama.Alles Tartus me saime nii suure elamise, kuhu mahtus kõnealune peegel. Seni oli see kogu aeg Kuiel hoiul. Nii sai minu isa oma vanemate peegli tagasi alles 1975. aastal. Pensionipõlve läksid ema ja isa veetma Haapsalusse. Peegli võtsid nad kaasa. Siis, kui vanemad emigreerusid 1992. aastal Ameerika Ühendriikidesse, tõime me peegli Tartusse tagasi. Kuna meil oli tol ajal väike elamine, oli peegel hoiul minu abikaasa, Silja, vanemate juures pööningul. Lõpuks kui saime 1993. aastal esimese ruumika kodu, paigutasime selle peegli endale esikusse. Kodu renoveerimise tõttu 2018. aastal ei sobinud see vana ja väärikas peegel enam muu interjööriga. (Peegel kingiti Kõrgem Kunstikool Pallasele).
Heade soovidega, August Kasekampi pojapoeg,
Heino Kasekamp
