Lõputöös uurin, millised on lääne kultuuriruumi rõivakonstruktsiooni reeglid ja üldised nõudmised rõivaste omadustele ning vormile, võttes samal ajal eesmärgiks nendest reeglitest vabaneda ja neile vastanduda. Iseenesestmõistetavana tunduvad rõivakonventsioonid, mis kehtivad nii kõrgmoes, igapäevases riietuses kui ka moehariduses, välistavad paljud väljendusviisid ja piiravad loomingulisust.
Töös kasutan silmuskudumise potentsiaali materjali ja vormi koosloomes, muutes rõivavormid materjalitundlikuks, ning seon keha vormiga üllatuslikul moel, võttes raamistikuna kasutusse eelmainitud vastandumised. Lisaks on vormi loomisel oluliseks ehitusmaterjaliks triibu motiiv, mis oma suunamuutuste, ristumiste ja mahuga aitab keha ja vormi põnevalt suhestada.
In this final work I explore which rules and general requirements for the qualities and form of the clothing construction exist in the western cultures, while having an aim to break away from those rules and confront them. Self-evidently seen clothing conventions, which exist in high fashion, everyday clothing and also in fashion education, eliminate numerous ways of expression and limit creativity.
In my work I use the potential of knitting in the symbiosis of the material and form, by changing the clothing forms into the material-sensitive ones, and I bind up a body with a form in a surprising way, by taking the above-mentioned confrontations into the use as a framework. Another important construction material in creating a form is a stripe motif, which with its directional changes, crossings and volumes helps to excitingly correlate the body with a form.
