Käesoleva lõputöö eesmärk oli leida meetodeid erinevate inimgruppide disainiprotsessi kaasamiseks. Kaasavate meetodite kaudu soovisin mõista mitmesuguste inimeste mõtteid kodutunde teemal. Uurimise sihtrühmaks oli Saku Päevakeskuse kogukond, kuhu kuuluvad personal, eakad ja erivajadustega inimesed.
Lõputöö käigus uurisin sotsiaalse disaini põhimõtteid, et neid protsessis rakendada. Sotsiaalse disaini põhieesmärk on edendada üldist heaolu ühiskonnas ja parandada ebasoodsamas olukorras olevate inimeste elukvaliteeti. Selle disainivaldkonna puhul on oluline sihtrühma kaasamine protsessi, et luua just neile sobivad lahendused.
Kaasavatele metoodikatele konteksti ja sisu andmiseks, valisin uurimisobjektiks koduse keskkonna olemuse. Selleks uurisin kõigepealt kodutunde teema tausta, kirjeldades isikust sõltumatuid ja isikuspetsiifilisi eripärasid. Kodutunde teemas puudutasin ka hygget, mis tähendab hubase atmosfääri loomise kunsti. Rakendasin seda töö vältel uurimistulemuste ja ruumide analüüsiks.
Meetodite väljatöötamiseks oli oluline kogukonda tundma õppida. Selleks viisin läbi vaatlused päevakeskuses ja ühisüritusel, suhtlesin personali ja sihtgruppidega. Selle käigus kaardistasin eakate ja erivajadustega inimeste võimed ja piirangud, mida kaasamisel arvesse võtta. Tulemusena valisin meetoditeks vestlusringi eakatele, meisterdamise töötoa erivajadustega klientidele ja veebiküsitluse personalile.
Eakate vestlusringis sain vastuseid kodutunde küsimustele, kuid tõhusamaks info kogumiseks tuleks jutuajamine läbi viia väiksemas seltskonnas ja konkreetsemalt formuleeritud küsimustega.
Erihoolekande klientidega läbiviidud töötuba oli lõbus ja hariv kogemus, kuid vaateid kodutundest kõikidest töödest välja lugeda ei saa, kuna suunamist ja aitamist valikute tegemisel oli võrdlemisi palju. Selleks, et taoline töötuba oleks informatiivsem, tuleks formaati korrigeerida ja lihtsustada.
Personali seas läbiviidud veebiküsitlus oli kiirete ja konkreetsete vastuste jaoks sobiv. Vastanuid oli küll vähe, kuid sain siiski ülevaate töötajate arvamusest kodutunde osas.
Uurimise käigus selgus, et kodutunne on erinevate inimeste silmis erineva tähendusega. Peamiselt seostatakse kodusust inimestega, eelistatakse kas üksi olla või vastupidi lähedastest pidevalt ümbritsetud. Kodutunde loomise juures on oluline järgida isikupära – tuleb valida vajadustest ja eelistustest lähtuv sisekujundus.
Kaasamisel saadud teadmised rakendasin Saku Päevakeskuse ruumide analüüsimiseks ning nendes kodusemate lahenduste välja pakkumiseks.
Uurimistöö tulemusena sain teada, et eakate ja erivajadustega inimeste kaasamine on võimalik ja teretulnud. Selle kaudu on võimalik nende elukvaliteeti parandada, kaasates neid tähendusrikastesse tegevustesse, mis võimaldavad neil ühtlasi osaleda ümbritseva keskkonna kujundamises. Taolisteks kaasavateks protsessideks on vaja lihtsalt aktiivseid ja uuendusmeelseid ametnike.
Antud lõputöö esitab uurimisteema esmase versiooni ning on mõeldud tulevikus täiendamiseks. Uurimise edasistes etappides võiks suurendada valimit kaasates teisi sarnaseid asutusi ja kogukondi ning meetodeid täiendades uusi katsetusi teha.
The aim of my work was to research the possibilities and the need to involve the elderly and people with special needs in the design process and to explore the perception of home through inclusive activities.
During the research, I conducted observations at the Saku Day Centre, organized a discussion group, and a workshop to identify possible methods of involvement and to understand the perception of home through the eyes of the community. I also communicated with the staff of the day centre to gain a better understanding of the situation.
As a result of my work, I formulated proposals for designers and interior designers on how to involve different groups of people in the design process, which strongly influences the perception of home.
