Antud lõputöö eesmärgiks oli luua voltimistehnikat kasutades sooneutraalne kotikollektsioon ning uurida erinevaid võimalusi, kuidas saada nahka voltimise käigus saadud vormi hoidma. Selleks uurisin origami ajalugu ja analüüsisin, mis põhjustel on disainerid kasutanud voltimist enda loomingus. Kotikollektsiooni valmimisel uurisin võimalusi nii 3D printimisel, freesimisel kui ka naha enda muutmisel.
Kollektsiooni valmimisel oli olulisim tööproovide tegemine, et mõista, kuidas mingi materjal käitub ja kuidas erinevad toestusmaterjalid töötavad, et saavutada voltimine nahas. Kuigi 3D printimine ja freesimisega loodud vormid on uuenduslikud ja põnevad, ei ole need sobilikud väikeettevõtjale, kes soovib teha väikest tiraaži enda toodetest, nende hinnaklassi ja pika printimisaja tõttu.
Läbi lõigete kotile kuju andmine ei nõua lisaressursse ja selliselt on võimalik saavutada erinevate suurustega volte lihtsamalt – vaid küljelõiget muutes. Kuna enda kotikollektsiooni õmblesin väljast õmblustega, siis võimalik miinuspool on nende nurkade õmblemine, mis hoiavad vormi, kuna naha kihid võivad minna liikuma ehk alati tuleb arvestada väikene varu, et ei tekiks puudujääke nahast.
Lõputöö loomisel sain aru, kui oluline on prototüüpimine ja aksessuaaride võimalikult täpne läbi töötamine ning selle protsessi ajamahukus. Läbi prototüübi saab kõige selgema pildi kuidas saavutada soovitud tulemus ning enda aja panustamine just prototüüpimisse on igati tänuväärt. Kõik, mis ei too soovitud tulemusi, õpetab ja ka vastupidi, ehk igast prototüübist on võimalik saada väga palju infot, mis aitab edasi puhtama lõpptulemuse
poole.
Suured tänud minu juhendajatele Anne Rudanovskile ja Kristel Suigussaarele, kes on minuga koos lõputöö teed käinud ja suunanud mind leidma vastuseid lõputöö valmimise ajal tekkinud küsimustele. Ilma nende toetuseta ei oleks see protsess, mis ta oli nüüd. 3D vormide loomisel tänan Rasmus Eisti, kes aitas kaasa mõelda tehnoloogilistel küsimustel.
Purpose of this diploma thesis was to find different ways how leather can be folded and though that create an unisex bag collection. For this purpose I looked into origami history and analysed why leather designers have used folding in their products. I researched 3D printing, changing leather as a material and 3D milling opportunities.
Most important part was making samples to understand how materials work together to create folding in leather. Although 3D printing and planishing are new technologies, they are not suitable for small businesses who wish to make a small production, because of the high price and long printing time.
I learned that giving shape to a bag through patterns does not require extra resources from other companies and sizes of the folds are achievable through changing only one side of the pattern. I sewed my accessories from the outside of the bags, meaning the only downside of the shapes in the patterns is sewing those corners together as they can move when sewing due to the pressure they get.
While making my diploma thesis I realized how important it is to make as accurate prototype as possible and how time-consuming it is. To get great results it is best to invest that time in prototyping because everything that works or does not work teaches and guides you. Every prototype gives out much information that leads to a better end product.
I am beyond grateful for my diploma thesis supervisor Anne Rudanvoski and Kristel Suigussaar who walked this path with me and asked me the right questions. Without their support this process would have not been the same what it was. Many thanks to Rasmus Eist who helped me in technological questions regarding 3D forms.
