Vahel on kunstnikul raske oma mõtteid sõnadesse panna. Hommikune kohv on uue, värske päeva algus, kuid sõnastusraskused kuhjuvad õhtusse. Minu hilisõhtune kohvipaus on kujutelmade, mingis teises subjektiivses ajas kulgemise ja antireaalsuse segunemine reaalsega. Vaim on väsinud ja ei jõua enam mõtteid piirata ja suunata. Mul on aega analüüsida ja hulluks minna, kuid samas on vaja kohvi, mis lubab mul veel ärkvel olla. Olla ärkvel, sest on palju veel teha. Tahan selle liigse kohvitamise ja mõtete segasuse panna kirja, leida väljundi toredale, õndsale mõttetusele läbi mõtestatud ja kavandatud gobelääni.
Lõputööna valmis gobelään ja kudumise ajal kirjutatud päevik, mis avavad minu kui kohvisõltlasest kunstniku mõttemaailma ning annavad ka vaatajale võimaluse sellest osa saada.
Sometimes its hard for an artist to put thoughts into words. Morning coffee is the beginning of a new, fresh day, but wording difficulties accumulate in the evening. My late-night coffee break is a mixture of imagination, passing in another subjective time and anti-reality is mixed with reality. The spirit is tired and can no longer limit and direct thoughts. I have time to analyze and go crazy, but at the same time I need coffee that will allow me to be still awake.
Be awake because there is still a lot to do. I want to write down this excessive coffee and the confusion of thoughts, find a way out of a nice, blissful nonsense through a meaningful and planned tapestry.
The final project is a tapestry, which opens my world of thought as a coffee-addicted artist and also gives the viewer the opportunity to take part in it.
