Viimase paari aasta jooksul on minu huviks saanud kunsti tajumine keskkonnana. Armastan näitusi, kus interdistsiplinaarsed teosed moodustavad ühise idee. Teoseid, mis ei ütle otse, vaid töötavad detailidena laiemast teemast. Oma lõputöös katsetan sarnast lähenemist. „Kalamehejutu“ sisu avaldub eri osade vahel viibides ja saab üheks alles koos vaatajaga. Rakendades internetihuumorit mängulisuse metafoorina, väljendab see interpassiivne installatsioon mu suveootust pandeemia teise talve ajal.
For the last couple of years I have been fascinated by the idea of experiencing art as an environment. I love exhibitions where interdisciplinary works construct a common idea. Works that do not tell it straight, but function as details of a bigger theme. I attempt a similar approach in my final project. The nature of “Fisherman’s tale” reveals itself between the pieces and is finalised with the viewer. Engaging internet humour as a metaphor for playfulness, this interpassive installation expresses my longing for summer during the second winter of the pandemic.
