Mitmeaastane näitusesari „Minu lugu on minu lugu on minu lugu on…” tõi vaatajani noorte inimeste isiklikud lood, mis on vahendatud mittetraditsioonilise perekonnafotograafia kaudu, olles katse leiutada eneseaktualisatsiooni võimalusi ning visualiseerida alternatiivseid, sageli varjatuks jäävaid lugusid. Esitlemisele tulid nii eelmistel aastatel eksponeeritud kui ka esmakordselt esitletavad teosed.
Näitusel osalesid: Agnes Müürsepp, Andra Rahe, Birgit Kaleva, Greete Altrof, Luisa Greta Vilo, Ksenia Kvitko, Katriin Rätsepp, Katariina Torm, Kaimar Kauri Tamm, Kenter Kalbri, Kirke Kuiv, Lauri Trolla, Sille Riin Rand, Triin Sagen.
Kuraator: Kaisa Eiche.
Näituse kaasteksti autor Annika Toots.
Fotograafiat käsitletakse perekonnafotograafias kui toimingut – sageli spontaanset ja mitteteadlikku praktikat – mis talletab ja kujundab keerukaid suhteid. Perefoto ei ole vaid mälestus, vaid ka lavastus, mis sageli püüab jäädvustada „õigeid” hetki, jättes varju kõik selle, mis pere sees tegelikult toimub. Pildikeeled ja albumid, mille kaudu suhestume iseenda ja teistega, võivad kätkeda nii armastust, tähistamist ja suhete, s.h omavaheliste hierarhiate kinnistamist, aga ka ebamugavust ja vastuolusid.
Näitusel eksponeerivad omi tähelepanekuid ja perekonnalugusid Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilased ja vilistlased. Kuigi näitusel osalevad valdavalt noored loojad, kannavad paljud nende lood endas distantseerumise või katkestuse kogemust: kodust lahkumine ja uue elu väljakutsetega kaasnev trauma ja lein, eneseteadlikkuse kasv, suhete dünaamika või muutumine. Iga esitatud töö on isikupärane, kordumatu ja autentne. Läbi visuaalse töö ja eneserefleksiooni otsivad osalevad kunstnikud võimalusi, kuidas muuta nähtavaks see, mida perealbum sageli varjab.
Fotograafia uurija Annika Toots on osutanud, et perefotod räägivad harva kogu tõde. Nagu meie mälestused, on ka need fotod alati osalised ja subjektiivsed. Kui perekonnaalbumid on seni toiminud kui kinnitused kuuluvusest ja järjepidevusest, siis katkestuse kultuuri kontekstis muutuvad need justkui mõistatusteks, mis vihjavad rohkem kui selgitavad, peegeldades ka ühiskondlikke tühimikke, pärandumise katkestusi ja vaikimisi edasi antud valupunkte.
Näitusel toimusid kunstnike- ja kuraatorituurid, millest teavitati publikut eraldi.
Näitust toetavad: Kõrgem Kunstikool Pallas, Eesti Kultuurkapital
My Story Is My Story Is My Story Is… Students and alumni of the Photography Department at Pallas University of Applied Sciences.
The exhibition series “My Story Is My Story Is My Story Is…” presented the personal stories of young people mediated through non-traditional family photography, functioning as an attempt to invent possibilities for self-actualisation and to visualise alternative narratives that often remain hidden. The exhibition brought together works previously shown in earlier editions of the series as well as pieces presented for the first time.
Participating artists:
Agnes Müürsepp, Andra Rahe, Birgit Kaleva, Greete Altrof, Luisa Greta Vilo, Ksenia Kvitko, Katriin Rätsepp, Katariina Torm, Kaimar Kauri Tamm, Kenter Kalbri, Kirke Kuiv, Lauri Trolla, Sille Riin Rand, Triin Sagen.
Curator: Kaisa Eiche
Exhibition accompanying text: Annika Toots
Within the context of family photography, photography is approached as an action – often spontaneous and unconscious- that both records and shapes complex relationships. A family photograph is not merely a memory but also a staging, frequently attempting to capture “proper” moments while obscuring much of what actually takes place within family life. The visual languages and albums through which we relate to ourselves and to others may contain love, celebration, and the affirmation of relationships and hierarchies, but also discomfort, tension, and contradiction.
The exhibition features observations and family narratives by students and alumni of the Photography Department at Pallas University of Applied Sciences. Although most of the participating artists are young, many of their works carry experiences of distance or rupture: leaving home and the trauma and grief associated with starting a new life, growing self-awareness, and shifting or transforming relationship dynamics. Each work is personal, singular, and authentic. Through visual practice and self-reflection, the artists seek ways to make visible what the family album often conceals.
Photography researcher Annika Toots has pointed out that family photographs rarely tell the whole truth. Like memory itself, these images are always partial and subjective. While family albums have traditionally functioned as affirmations of belonging and continuity, in the context of a culture of rupture they begin to resemble riddles—suggesting more than they explain, and reflecting broader social gaps, interrupted lines of inheritance, and silently transmitted points of pain.
Artist and curator tours took place during the exhibition; details announced separately.
Supported by Pallas UAS, Cultural Endowment of Estonia.