Linnapildis liiklevaid jalgrattureid vaadates märkasin, et viimastel on vaikimisi tekkinud univorm, mida iseloomustavad kitsad püksid ja liibuvad särgid. Rattur peab riiete valimisel arvestama jalgrattasõidu piirangutega. Kuid miks peavad jalgratturid valima liikumisvabaduse ja moe vahel? Kas jalgrattaga sõites tuleb teha järeleandmisi isikliku stiili arvelt?
Minu lõputöö eesmärk on leida linnajalgratturi rõivastele alternatiive. Disainiprotsessis kasutan kohalikku villast materjali, silmuskudumist ja ebatraditsioonilist konstrueerimise meetodit. Kudumi lõike ja kujundusega katsetamiseks uurin linnaratturi liikumise mustreid, ühendamaks funktsionaalsust ning visuaali. Töö tulemusena valmib moekollektsioon „Tour d’Office“, mis ühendab jalgratturi ja jalgratta stiilseks tervikuks.
While observing cyclists in the city, I noticed that they have developed an unofficial uniform, characterized by tight pants and fitted shirts. A cyclist must consider the limitations of cycling when choosing their clothing. But why should cyclists have to choose between freedom of movement and fashion? Does cycling require sacrificing personal style?
The goal of my project is to find alternatives for urban cyclists’ attire. In the design process, I use locally sourced wool material, knitwear, and unconventional construction methods. To experiment with knit patterns and designs, I study the movement patterns of urban cyclists, aiming to combine functionality and aesthetics. As a result, I will create a fashion collection called “Tour d’Office,” which integrates the cyclist and the bicycle into a stylish whole.
