Minu kineetilised skulptuurid uurivad tehnoloogia rolli absurdis, tuues esile selle korduvuse ja inimese passiivse tarbijana. Albert Camus’st lähtudes on eksistentsi mõtte otsimine absurdses maailmas saatuslikult nurjuv ettevõtmine.
Minu skulptuurid kujundavad otstarbetuid masinavärke, mis kehastavad mehaanilist analoogiat meie igapäevasele lõputule kerimisele – automaatsele käitumisele, kus tegevus on sisust tühi.
Inspireerituna Ivan Illichi meditsiinikriitikast kritiseerivad need teosed tehnoloogia institutsionaliseeritud sõltuvust: masinad, mis teevad sisutut tööd, peegeldavad protsessi, kus tehnoloogia asendab inimese otsustusvõimu, muutes ta passiivseks osaliseks iseenda elu narratiivis.
My kinetic sculptures explore the role of technology in the absurd, highlighting its repetition and humanity’s passive role as consumers.
Drawing on Albert Camus’ philosophy, the search for meaning in an absurd world is an inevitably failed endeavour. My sculptures design purposeless machinery,
embodying a mechanical analogy to our daily endless spinning – automatic behaviours where actions are devoid of substance.
Inspired by Ivan Illich’s critique of medicine, these works critique the institutionalized dependency on technology: machines that perform meaningless tasks reflect a process where technology replaces human decision-making, turning individuals into passive participants in the narrative of their own lives
