Lõputöö kirjutamise käigus ihkan mitte ainult lõpetada oma koolipeatükki, vaid heita ka valgust eraelu varjutatud radadele. Et elus kogetut mõista ja mõtestada, otsustasin suunduda loomingulise riski poole ja valmistada teraapiliste nukkude seeria, kelle kaasabil sukelduda psühhodramaatilistesse mängudesse oma siseelu avarustes.
Inimeseks olemise ilu ja valu vormuvad kunstiks vaba ja vahetu loomisega. See saab olema spontaanne mänguline eneseanalüüs või terapeutiline teater, mille tegelaskujudel on alus elust enesest. Loomeprotsessi eesmärk on kaardistada tundeseosed, mis on mõnel keerukal eluhetkel vormunud. Minu loodud tekstiilmaterjalidest tegelased kehastavad ja mängivad omavahelises liikumises läbi erinevaid argipäeva eluolukordi. Loodan, et loodav pupeseeria aitab kõrvaltvaatajana analüüsida ja harutada lahti elusõlmi, mille ilu võib igapäeva keerukuses kergelt kaotsi minna.
In my graduation project, I long not only to complete this chapter of education in my life but also to shed light on the shadowed paths of my private life. To understand and interpret the experiences I have lived through, I decided to take a creative risk and create a series of therapeutic dolls, through which I could dive into psychodramatic play within the vast spaces of my inner world.
The beauty and pain of being human take form in art through free and candid creation. This will be a spontaneous, playful self-analysis or therapeutic theatre, with characters grounded in life itself. The goal of the creative process is to map the emotional connections that have formed during difficult moments in life. The textile characters I have created embody and act out various everyday life situations through movement. I hope that the puppet series I create will help, as an observer, analyse and untangle life’s knots, whose beauty can easily be lost in the complexity of daily life.
