Lõputöö teemaks on 17. sajandist pärit maarjaspargitud nahaga kaetud puukaanelise piibli konserveerimine. Eesmärk oli köite kasutuskõlblikuks muutmine ja kahjustuste süvenemise peatamine.
Teoreetilises osas käsitleti maarjaspargitud naha omadusi ja nendest tulenevaid konserveerimisvõtteid, mida mineraalpargi puhul kasutada. Kirjalikus osas oli juttu etümoloogiast, maarjaspargi valmistamisest, omadustest ja köitematerjalina kasutamisest. Toodi välja nahka kahjustavad tegurid ja kuidas nahka võiks konserveerida. Selgus, et teemat on vähe käsitletud, kuna maarjaspargitud köited on naha omaduste tõttu üldiselt hästi säilinud. Tegelikkuses on oluline pöörata rohkem tähelepanu mineraalpargi konserveerimise nüanssidele, sest materjal erineb täispargitud nahast ja vajab spetsiifilist lähenemist.
Konserveeritava objekti näol oli tegemist 17. sajandist pärit Saksa renessanssköitega, millele viitab, et köite pimetrükis kaunistamiseks on kasutatud mustrirulle.
Lõputöö põhiosa oli praktiline töö kahjustunud maarjasparknahaga kaetud piibliga, mis kuulub Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna kogusse. Teostasin objektil vajalikud konserveerimistööd, sealjuures tuli tegeleda erinevate materjalide taastamisega. Stabiliseerisin köite seisukorra ja peatasin edasise kahjustumise. Köide sai põhjalikult kuivpuhastatud. Sisuplokile sai tehtud arvukalt väiksemaid paberiparandusi, esimesel ja viimasel poognal suuremaid parandusi. Lisaks parandamisele oli vaja esimene poogen ja eesleht pesta. Teha tuli ka puiduparandusi, millega puutusin kokku esimest korda ning seetõttu osutus ülesanne keerulisemaks kui alguses tundus. Kattenahk sai märgpuhastatud, sirutatud, venitatud, parandatud ja liimitud tagasi köitele.
Lisaboonusena sai valmistatud originaali eeskujuks võttes uus köide, et saada isiklikul tasandil maarjaspargiga töötamise tunnetus. Lisaks sellele sain hindamatud köitetehnilised teadmised ja köite otsast lõpuni tegemise kogemuse.
Lõputöö võimaldas tutvuda põneva ja ainulaadse materjaliga, millel on oma head ja vead. Tegemist on teemaga, mis vajab nii mitmeski plaanis sügavuti edasi uurimist ja arendamist.
The aim of the current final project is the conservation of a 17th-century bible from the collections of the University of Tartu Library (TÜR R 4 III C-610). This beautiful binding is made in the German Renaissance style and covered with blind-tooled alum-tawed skin. The Bible is bilingual (Hebrew and Aramaic) and contains commentaries on Prophetic Books.
The theoretical study focuses on alum-tawed skin, how it is made, its characteristics and aspects of conservation. Alum-tawed skin is produced during a process called tawing, which means that it is not permanent, because later, in the presence of water, the process can be reversed. Potash alum does not bond well with collagen. For that reason, salt, egg-yolk and flour are added to the tawing mixture, so that a more stable product can be made. The leather produced is pure white, soft, flexible, warm to touch and stretches well. It was widely used in bookbinding in medieval times.
Alum-tawed skin is very resistant and long-lasting as long as it does not come into contact with water. As a result, bindings bound in this leather are well preserved and usually require little or no treatment, so the matter of conservation of white leather has been somewhat neglected. Though the leather may look fine while observing with the naked eye, it can be suffering from chemical degradation. For that reason, it is essential to give more consideration to exploring the best methods of conservation for this type of leather.
Currently, the conservation methods for tawed skin are the same as for tanned leather, while bearing in mind its vulnerability to water. Deionized or distilled water and enzymes are used for wet cleaning. Whittawed leather can be humidified with a Gore-Tex or Sympatex compress in a humidification chamber, after that the leather can be straightened and molded if needed. Repairs can be made with alum-tawed skin and chrome-tanned leather using wheat starch paste.
The study also contains a thorough description of the conservation process of the historical object. The binding was carefully dry cleaned, necessary paper repairs were made and also the wooden boards were mended. Tawed leather covering was wet cleaned with enzymes and distilled water. Due to the front cover leather being badly deformed, it was essential to humidify it with Sympatex compress so that it could be stretched back in place.
As a result of the conservation, the condition of the binding was stabilized and it was once again usable. A box was made of archival cardboard to protect the binding.
