Kuigi inimene on kasutanud erinevaid varustust seljas kanda võimaldavaid konstruktsioone juba väga pikalt, on matkaseljakotid kui sellised põhjalikult arenenud viimase 150 aasta jooksul. Võib öelda, et kogu selle aja jooksul on ühtmoodi tähtsaks peetud seljakoti võimalikku kergust ja veekindlust. Läinud sajandi alguse matkaseljakotid on enamasti valmistatud presendist, mida peeti tolle aja mõistes võrdlemisi kergeks, tugevaks ja veekindlaks materjaliks. Siiski tuleb tõdeda, et tänu uutele sünteetilistele materjalidele saab sama suuruse ja ülesehitusega koti tänapäeval valmistada kergemana, saavutades seejuures parema veekindluse. Läinud sajandi alguse eelistatuim materjal seljakoti rihmade
valmistamiseks oli nahk, seda peeti tugevaks ja mugavamaks kui tekstiilist rihmad. 20. sajandi teises pooles ja tänapäeval on eelistatud sünteetilisest kiust polsterdatud rihmad.

USA matkaja ja kirjamehe Horace Kepharti sulest 1916. aastal ilmunud raamatule “Camping and Woodcraft” tuginedes võib öelda, et juba sel ajal tähtsustati, et kott asetseks selja suhtes piisavalt kõrgel, et võimalikult palju raskusest saaks õlgadelt puusadele suunatud ning et kott oleks piisavalt kitsas, et ei jääks käies käte liikumist segama. Vaadeldes 20. sajandi keskpaigas ja hiljem toodetud matkaseljakotte rõhutati ja täiustati neid kõiki omadusi. Suured matkaseljakotid tehti varasemast kitsamad, pikemad ja õlgade suhtes kõrgemal asetsevad. Raskust puusadel hoidev puusavöö 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses levinud veel ei olnud, samas kui 20. sajandi lõpu ja tänapäeva matkaseljakottide puhul on puusavöö pea kohustuslik element.

Juba eelmise sajandi alguses toodeti välise raamiga, koti raskust seljal hästi jaotavaid ja head ventilatsiooni tagavaid seljakotte. Selle aja seljakoti raamid on enamasti valmistatud puidust või painutatud profiilterasest. 20. sajandi keskel hakati tootma allumiiniumist raamiga seljakotte. Läinud sajandi teises pooles saavutasid populaarsuse ka sisemise raamiga kotid, mis lubavad varustust kanda seljale ligemal ning millel puudub kohmakas väline raam. Kui täiesti ilma mingisuguse raamita kotid olid väga levinud läinud sajandi alguses, siis võib märgata, et viimase 30 aasta jooksul on nad uuesti populaarsust kogunud. Raamita koti kasutamine eeldab aga, et kaasas kantakse väga vähe või väga kerget varustust. Tänapäeval kasutatavad matkaseljakotid on tihti kehakuju järgi reguleeritavad, lubades näiteks muuta seljakoti kandekonstruktsiooni pikkust vastavalt kandja seljale, kuigi erineva suuruse ja seljapikkusega inimestele sobivaid kotte toodeti ka juba läinud sajandi alguses.

Vaadeldes seljakottide arengut viimase 150 aasta jooksul võib kokkuvõttes järeldada, et põhiteadmised sellest, kuidas on varustust kõige mõttekam ja mugavam kanda, on kogu aeg võrdlemisi muutumatuna olemas olnud. Samu teadmisi ja põhimõtteid järgides on uued materjalid ja trendid matkaseljakoti välimust siiski omajagu muutnud.

Käesolevas töös käsitletud seljakoti evolutsiooni analüüs pakkus piisavalt ainest, et luua tänapäevane, kuid mitmete ajaloos kasutatud matkaseljakottide disainist mõjutatud matkaseljakott. Valminud seljakotil on 19. sajandi lõpu Norra seljakoti puitraamist inspireeritud painutatud vineerist raam, mille külge on kinnitatud head ventilatsiooni tagav võrgust seljapaneel. Seljakoti puusavöö ja õlarihmad on – nagu ka möödunud sajandi alguses – valmistatud tugevast ning keha jaoks mugavast nahast. Et kott oleks võimalikult kerge ning samas veekindel, on traditsioonilistele, ajalooliselt kasutatud materjalidele eelistatud üliheade tehniliste omadustega Dyneema kangast. Inspireerituna läbi ajaloo kasutatud lihtsatest, väheste taskute ja muude lisadega matkaseljakottidest, on ka valminud kotil vaid üks suur, näiteks jopet või veepudeleid kanda lubav väline võrktasku ning kotisisene pisitasku väärisesemetele. Tulenevalt autori püüdest pakkuda ning arendada keskkonnasõbralikke ja kauakestvaid lahendusi, on seljakott algosadeks laiali võetav. Nii on eemaldatav seljakoti iga detail, andes kasutajale võimaluse purunenud või kulunud osa asemel tellida uus ning see ise ära vahetada.

 

Throughout history, humans have used different baskets, frames, and bags to carry their belongings. Yet it was not until roughly 150 years ago that hiking emerged as a hobby, and along with it the evolution of hiking bags started. From that time until nowadays there has been a common line of users favouring backpacks that are lightweight and waterproof. While backpacks from the beginning of 20th century were mostly made of canvas – believed to be waterproof, rugged and fairly light – today’s backpacks are almost universally made of new synthetic materials and therefore lighter in weight and more waterproof for the same size. In terms of backpack straps, 100 years ago the preferred material was leather as it was believed to be strong and more comfortable than textile, but later in the century leather straps were largely replaced with padded synthetic straps.

In 1916, American hiker and writer Horace Kephart claimed that it is important for a hiking backpack to stay high on the back, to have most of its weight loaded on the hips – which are much stronger than shoulders – and to be narrow so it does not obstruct arms from moving). Looking at the popular backpacks made in the second half of 20th century and later, all these aspects were still valued and also improved upon: backpacks produced after Kephart’s time became even higher and narrower. The loadbearing hip belt was not commonly used until 1970s but since then it has been an essential part of every backpack.

In terms of bag’s structure, backpacks with an external frame have been produced since the end of 19th century. The first bags of this kind had a frame made of wood or bent steel, while in the 1950s and ’60s frames made of aluminium became popular. Shortly after, the first backpack with an internal frame came out, and the latter has likely been the most used hiking bag design ever since. Frameless backpacks were widely used in the beginning of 20th century, then lost popularity for several decades when external and internal frames took over but have gained more fans again in the past three decades. However, for a frameless backpack to be comfortable, only very little or very light gear should be carried. Backpacks that differ by size and length were already being produced a century ago. Nowadays, however, it is a standard for most backpacks to be adjustable based on hiker’s body type, allowing for changes in the length of bag’s structure based on user’s height, for example. Still, many manufacturers prefer to keep the weight of their packs down and offer backpacks in wide variety for the different sized wearers.

As a result of analysing the evolution of hiking backpacks in the last 150 years, one can conclude that the general ideas about what are the most reasonable and comfortable ways to carry hiking equipment have been relatively unchanged throughout this time. New materials and trends that have emerged in past decades have changed some aspects of hiking bags’ appearance, while keeping to the same structural principles. The comparative analysis undertaken here provided the basis and inspiration for creating a new backpack that combines modern approaches with historic design elements. The resulting bag has a bent plywood frame inspired by the wooden frame of a late 19th century Norwegian design, and a mesh back panel providing superior ventilation. The hip belt and shoulder straps of the backpack are made of durable and comfortable leather, following the most common approach used a century ago. For the bag to be as light as possible yet waterproof, instead of historically used materials it is rather made of Dyneema, a high-end fabric with an unmatched strength to weight ratio. Inspired by the simple backpacks of the past with few extra pockets and accessories, the new design has only one large external mesh pocket that would, for example, fit a jacket or water bottles. Finally, yet importantly, following the pursuits of the designer to develop as environmentally friendly and longlasting products as possible, the backpack can be disassembled into its original parts. In practice this means that a user can remove any part of the bag at any point – allowing to replace a broken or worn out part with a new one – and thus resulting in a bag that is designed to last, unlike most products currently available on the market.

Teose andmed
Seotud isikud ja asutused
Failid
Lingid