“Kes minevikku ei mäleta elab tulevikuta” J. Liiv
Rahvusliku kultuuripärandi hoidmine on iga riigi kohus. Eestlaste kui väga väikese rahva jaoks on see eriti oluline. Juba lapsena puutume kokku oma rahva ajaloo ja kultuuriga. Meie esivanemad loevad meile ette muinasjutte ning jutustavad lugusid oma lapsepõlvest.
Lõputöö eesmärgiks oli luua poluvernikute pidulike rahvariiete mustritest inspireeritud terviklik aksessuaarikomplekt, mille kaudu tutvustan 17.-18. sajandil Iisaku kihelkonna ümbruses elanud väikese rahvakillu omapära.
Teoreetilises osas räägin poluvernikutest, kelle rahvariided olid inspiratsiooniks lõputöö nahkaksessuaaride loomisel, kirjeldan rahvuslikke ornamente Eesti pärimuses ning nendele omistatud tähendusi, mida leidub ka poluvernikute pidulikel rahvariietel. Praktilise töö peatükis toon välja aksessuaaride loomise tööetapid.
Poluvernikud olid 17.-18. sajandi paiku Alutaguse lõunaosas kujunenud rahvakild, kes tekkisid vadja, vene ja eesti rahva segunemisel ja rääkisid nende kolme rahva segakeelt. Nende pidulikud rahvariided erinesid nii lõigetelt kui ka kaunistuste poolest teistest selle piirkonna rahvariietest. Leidus nii vadjalaste kui ka vene mõjutusi. Nende pidulikel linasest kangast tehtud rahvariietel leidub peamiselt punase, sinise ja valge niidiga õmmeldud geomeetrilisi mustreid. Eesti vanim ornament oli geomeetriline ja peitis endas esteetilisi ja maagilisi sõnumeid. Poluverniku naise pidulike rahvariiete tikandites domineerib romb. Eesti rahvapärases ornamentikas kasutatud sümbolite ja ornamentide tähendusi otsides, selgus, et väga suures osas on romb sümboliseerinud viljakust, elu ja naiselikku sigivusjõudu. Poluverniku mehe pidulikel rahvariietel esineb peamiselt kolmnurkadest koosnevaid tikandeid ning kolmnurgale omistatud tähendustes on võimalik tajuda mehelikku aspekti.
Praktilise tööna valmisid naise aksessuaaridena: kindad, käekott, vöö ja kõrvarõngad ning meeste aksessuaaridena: kikilips ja traksid, mille loomisel sain inspiratsiooni poluvernikute pidulikel rahvariietel leiduvatest mustritest. Loomeprotsessi toetas muuseumi külastamine, poluvernikute teemaliste väljapanekutega tutvumine ning praktilises töös kasutatavate ornamentide tähenduste uurimine. Disainiprotsessi jooksul uurisin ja katsetasin kaasaegse tehnoloogia võimalusi. Lõpptulemusena kasutasin mustrite loomisel laserlõikuse võimalusi ning käsitööd.
Valminud lõputööga soovin väärtustada kultuuripärandi edasi kandmist ja tutvustada nahadisaini võimalusi. Valminud aksessuaarikomplekti, soovin esitleda kodukoha muuseumis ning tegeleda valminud toodete edasi arendamisega.
„Who does not remember the past, is living without future“ J. Liiv
Preserving their national cultural heritage is a duty of each country, having a special importance to a people as few in number as Estonians are. We are connected to our history and heritage even as children, when those of the older generation read us fairytales and tell us stories about their childhood.
The aim of this diploma work was to create a set of accessories inspired by the patterns of poluverniks’ festive folk costumes, and, through this, introduce the uniqueness of the tiny nation, who used to live in the area of the Iisaku parish during the 17th and 18th century.
In the theoretical part of the work, I speak of the poluverniks, whose folk costumes inspired the leather accessories created for the diploma work, and describe the ornaments in Estonian national cultural heritage (that can be found on poluverniks’ festive clothing as well), and their meanings. In the chapter about the practical part, I describe stages of work during creating the accessories.
The poluverniks were a tiny nation that came into being in the southern part of Alutaguse during the 17th and 18th century. Having mixed Russian, Estonian and Votic origins, their language had drawn from each of those languages. Their folk costume was different from others in the area in both its cut and ornament, having both Votic and Russian influences. On their festive folk costume made of linen fabric, mostly geometrical patterns sewn with red, blue and white thread can be found. The oldest ornament in Estonia was geometrical, having both aesthetical and magical meanings. The rhombus dominates the embroidery of the festive clothing of poluvernik women. Looking at the meanings of the symbols and ornaments used in Estonian national ornament, the main meaning of rhombus is that of fertility, life and the female power of procreation. On the festive clothing of poluvernik men, mostly embroidery consisting of triangles has been used, and a masculine aspect can be sensed in the meanings given to triangles.
As the practical work, I made accessories both for a woman (gloves, a handbag, belt and earrings) and a man (a bow tie and suspenders), both inspired by the patterns found on poluverniks’ festive folk costume. The creative proces was supported by visiting the Iisaku Museum, finding out more about the poluverniks through exhibitions, and researching meanings of the ornaments used in the practical work. During the designing process, I researched and tested out possibilities offered by contemporay technology. As a final result, I used both laser cutting and handicraft when creating the patterns.
Through the completed diploma work, I wish to value the continuity of cultural heritage, and introduce opportunities of leather design. I wish to present the completed set of accessories in the Iisaku Museum and keep working on the development of the accessories.
