Skulptuuriosakonda astumisest alates on mind painanud mõte, mis saab edasi. Mis saab minust peale kooli lõpetamist? Alguses, kui kõik oli uus ja huvitav, ei mõelnud ma sellele tihti. Mida aeg edasi, seda rohkem olen sellele mõelnud. Mäletan selgelt esimest kohtumist Villu Jaanisooga, kes pidas meile loengu oma töödest ning tegemistest ja ta mainis, et kui alustav kunstnik ei suuda endale 2-3 aasta jooksul peale lõpetamist ateljeed leida, kahaneb iga aastaga võimalus, et ta jätkab kunstnikuteed.
Ateljeed, näitused, residentuurid, stipendiumid, konkursid, töötus, pension, toetused, depressioon, elu ilu, puhas kunst… Ja kui Uwe Schloen rääkis, et heal juhul 1-2 sajast lõpetanust elavad ainult kunsti tegemisest ära, tekkis mul veel suurem huvi – miks, kuidas, mis mõttes?
Uurimustöö eesmärk on anda ülevaade Eesti kunsti hetkeseisust oma võimaluste ja ohtudega, illustratiivselt ja konkreetsete numbritega, tuua näiteid otse elust läbi Pallase skulptuuriosakonna vilistlastega tehtud intervjuude ning lõpuks kogutud info põhjal ja puhtalt fantaasiale voli andes pakkuda välja mõned visioonid tulevikuks.
Teose andmed