Minu lõputöö uurib mälu, identiteedi ja maastike puutepunkte. Toon oma lõputöös kokku maastiku ja loojutustuse. Pakun vaatajale ja kuulajale üht maastikukujutist ning mulle oluliste maastikega seotud lugusid. Räägin paar lugu sellest, mis juhtus „mäe otsas”, „prügimäe teel” või „suurte lautade” juures. Esitan maastikku kui ruumilist praktikat, lugude kandjat. Sellest saab maastiku olemuse eeldus – maastik on lugu ja ilme.
Vanaema juurde sõites on üks väike ja ümar, aga siiski piisavalt järsk sild. Märk ütleb, et enne selle ületamist tuleb kiirust vähendada, ent isa ei tee seda kunagi. Ta teab, et meile meeldib sillalt üle sõites peadega õrnalt vastu lage koksata ja siis pepuli potsatada. Saame ka teist kaudu vanaema juurde sõita, aga sellisel juhul me justkui polekski vanaema juures käinud.
My dissertation work explores the connection points between memory, identity and landscapes. My goal is to bring together landscape and storytelling. I offer to the viewer and listener one image of a landscape and some stories. Therefore landscape is a spatial practice.
On the way to our grandma’s there is a tiny bridge on the road. Even though the roadsign tells to decrease the speed, my father never does. He knows, that we like to bump our heads to the ceiling of the car and then fall on our bottoms. It’s possible to drive to our grandma’s on a different route as well, but then we will be left with an absent feeling as we did’nt go to see her at all.
