Maailm mu ümber on üha mitmekihilisem, iseenesest läbi põimuv, otsa kuhjuv ja tükkideks kukkuv. Mu analoogset inimkogemust saadab aina süvenev digitaalne paine. Kuid nii, nagu musta värvi jaoks on vaja valget ja maksimaalse esiletulemiseks minimaalset, vajan tulva mõtestamiseks lakkamist. Mõte, see on vakatus, mis sünnib tulva ja lakkamise, müra ja vaikuse, musta ja valge piiril. Katsetades žakaartelje kudumisvõimaluste ning monokroomse abstrakstionismiga, asusin taltsutama müra ning otsima vaikust, et anda võimalus vakatusele.


The world around me is evermore layered, intertwined, accumulative and shattering into pieces at the same time. My analogue human experience is haunted by a deepening feeling of digital anguish. But in the same way as the colour black needs white and maximal needs minimal to stand out and flourish I feel the need to pause in order to make sense of the rush. A thought is the moment of noiselessness in between accumulating and ceasing, noise and silence, black and white. By experimenting with the possibilities of digital weaving and monochrome abstractionism I set myself to tame the noise and to look for silence in order to give way to noiselessness.

Teose andmed
Seotud sissekanded
Failid