Digiillustratsioonide seeria “Me tuldud tee” käsitleb tundmatut ja tühjust. Autor arutleb, miks inimene teadmatust ja tühjust pelgab ning samas end sellesse heidab. Miks imponeerivad külmad ja kalgid kohad maailmas, kus midagi ei kasva ega ela, ja need, kes sinna satuvad, on vaid läbikäigul. Mis teeb romantiliseks surma? Mis meist maha jääb? Mis meist saab?
Isikliku kogemuse ning populaarse meedia põhjal otsib autor seletust fiktsionaalse vägivalla ja desolatsiooni populaarsuse fenomenile ning uurib, kas ja kuidas võib kannatussimulatsiooni abil elavate ohvriteta muutuda ka maailmas, kus transformatiivseid katsumusi on vähem, ja kus mugavus viib stagneerumiseni.
Lõputöö kirjalikku analüüsi ja arutelu illustreerivad kolm digitaalset illustratsiooni, mis kujutavad abstraktseid inimfiguure nii tühjusesse astumas, kui ka sinna oma varju maha jätmas, lõppude lõpus ühtlasi üksinda ja koos.
The series of digital illustrations “The path we trod” discusses the great unknown and the void. The author analyzes, why a person both rejects and longs for an absence, an emptiness. What attracts us to cold and bleak places of the world where nothing lives or grows, and those who do venture into the void are merely passing through? What makes death so romantic? What will we leave behind? What will become of us?
Through personal experience and popular media, the author searches for an explanation for the popularity of fictional violence and desolation, and discusses, if and how a simulation of suffering can lead to a victimless process of change in a world where transformative experiences are less available, and where excess and comfort lead to stagnation.
The final project’s written part is accompanied by three digital illustrations that depict abstract human figures both stepping into the void and leaving a void of their own behind, both alone and together in death.
