Lõputöös käsitlen kahtlust kui teadlikku kunstilist praktikat. Töö keskmes on küsimus, milline roll on kunstnikul tähenduse loomisel ning kas kunstiteos peab tingimata esitama selge ja lõpetatud sõnumi.
Tänapäeva kunstis eeldatakse sageli, et kunstnik astub esile, avaldab arvamust või pakub ühiskonnale kriitilist kommentaari. Kuigi selline lähenemine võib olla oluline, ei pruugi see olla ainus võimalik viis kunstipraktikat mõtestada.
Oma töös uurin katkestust, lõpetamata väiteid ja hajuvat tähendust kui kunstilisi
strateegiaid. Neid ei ole käsitletud kui puudujääke, vaid kui võimalust vältida tähenduse enneaegset sulgumist. Katkestus ei tähenda siin kommunikatsiooni katkemist, vaid olukorda, kus mõte jääb avatuks.
In my final project, I examine doubt as a conscious artistic practice. At the centre of the work is the question of what role the artist plays in the creation of meaning, and whether an artwork must necessarily present a clear and complete message.
In contemporary art, it is often expected that the artist steps forward, expresses an opinion, or offers society a critical commentary. Although such an approach may be important, it may not be the only possible way to understand artistic practice.
In my work, I examine interruption, unfinished statements, and dissolving meaning as artistic strategies. These are not treated as shortcomings, but as opportunities to avoid the premature closure of meaning. Interruption here does not mean a breakdown in communication, but rather a situation in which thought remains open.
