Minu lõputöö keskmes on armatuurnukud, kes kehastavad nii mind kui ka minu sisemist last. Teose loomise käigus tegelesin teadlikult oma lapsepõlve taasavastamisega, käsitledes seda kui tähenduslikku ja toetavat kogemust. Tänapäeva pingelises, sageli negatiivseid emotsioone esile kutsuvas keskkonnas pakub nostalgia omamoodi turvatunnet.
Ka viitavad psühholoogilised käsitlused nostalgiale kui tõhusale eneseregulatsiooni vahendile. Näiteks lapsepõlvega seotud muusika kuulamine või tollest ajast pärit esemete väärtustamine aitab stabiliseerida meeleolu. Uuringute põhjal seostub regulaarne nostalgiliste kogemuste läbielamine suurema optimismiga tuleviku ees.
At the centre of my final project are armature puppets that embody both me and my inner child. During the creation of the work, I consciously engaged in rediscovering my childhood, treating it as a meaningful and supportive experience. In today’s tense environment, which often evokes negative emotions, nostalgia offers a certain sense of security.
Psychological approaches also point to nostalgia as an effective tool for self-regulation. For example, listening to music associated with childhood or valuing objects from that time helps to stabilise mood. Studies show that regularly experiencing nostalgic memories is associated with greater optimism about the future.
