Värvid on maalikunstniku elus substantsiaalse tähendusega. Nad on justkui tähestik, mille abil jutustatakse lugusid. Liturgiliste värvide roll kirikus pole ehk esmapilgul väga oluline, kuid ometi: nad annavad justkui omamoodi raamistiku ruumile, teenistusele ja tervele aastaringile. Valge, roheline, punane, violetne, sinine ja must toetavad või rõhutavad kirikus tekkivaid tundeid ning aitavad meil tõlgendada ja analüüsida pühakojas, eriliselt muidugi teenistusel, toimuvat. Igal värvil on oma sümboolne tähendus, mida inimesed samas kultuuriruumis tajuvad sarnaselt.
Piiblitemaatika roll ja kaal maalikunstis on kahtlemata silmapaistev. Oma maaliseerias kirjutan mina oma loo. Kuut eri värvi maalid on minu tõlgendused Piibli kirjakohtadest. Minu soov oli valida sellised lood, mis moodustavad loogilise terviku, aga samas ei ole liiga tuntud. Minu maalides kõlab õhtumaise kultuuri alustekst poolabstraktsel viisil kokku minu sügavalt isikliku tõlgendusega.
