Inimesed on pidanud loomadele jahti aastatuhandeid ning kasutanud erinevaid saadusi oma igapäevaelus. Tänapäeval jahitakse peamiselt loomade arvukuse kontrollimiseks, liha või lõbu pärast. Seetõttu jäävad enamik jahiloomade nahad kasutamata ning need visatakse ära,
ehki neist võiks valmistada erinevaid tarbe- ja riideesemeid.
Lõputöö esimene peatükk tutvustab lühidalt jahipidamist Eestis ning erinevaid Eesti jahipidajate vaateid. Kuna kasutasin lõputöö praktilises osas just metskitse nahkasid, siis tutvustan ka metskitse lähemalt. Selleks, et uurida lähemalt jahimeeste arvamust ulukinahkade kasutamisest või siis mitte kasutamisest, viisime koostöös TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengi Kadri Võreliga läbi küsimustiku. Küsimustik koosnes 21-st
küsimusest ning sellele vastas 124 jahimeest. Enamik neist arvasid, et ulukinahad võiksid leida laialdasemat kasutust, kuid samas tunti muret, et nõudlus pole piisavalt suur.
Teises peatükis kirjeldan põhjalikult praktilise osa protsessi. Esmalt tutvustan metskitse nahkade kogumisprotsessi, parkimist ja erinevaid nahal potentisaalselt esinevaid probleeme. Testisin erinevaid pinnaviimistlusvahendeid ning värvimisvõimalusi, et leida endale kõige paremini sobivad lahendused. Töödeldud nahkadest valmistasin kolmest kotist koosneva linnakotide komplekti. Linnakottide komplekti kuulub käe-, vöö- ja seljakott, mis on valmistatud taimpargitud metskitsenahkadest. Esmalt valmistasin viltmaterjalist prototüübid, et olla veendunud lõigete sobivuses. Kasutasin võimalikult palju naturaalseid vahendeid, et komplekt oleks looduslähedasem. Näiteks kasutasin naha kaunistamiseks läbiva joonena mustikaid ja lukkude värvimiseks musta tee tõmmist.
Kokkuvõttes võib seatud eesmärgid lugeda täidetuks. Uurisin jahiloomanahkade kasutuse kohta Eestis ning sain ka jahimeestelt sisendit teema kohta. Õppisin rohkem metskitsenahkade kasutamisest ja omadustest ning valmistasin neist linnakotide komplekti. Tulevikus plaanin jahiloomanahkadega edasi tegeleda ning propageerida ja tutvustada
nende kasutusvõimalusi ka laiemale publikule. Seisan ka edaspidi selle eest, et nahku ei visataks ära, vaid need siiski väärindataks. Loodan, et rohkem inimesi mõistavad, et jahiloomanahad on taastuv resurss ning nende kasutamine loodussõbralikum.
Humans have hunted animals for several millennia and used various products in their daily lives. Nowadays, hunting is mainly done to control the number of animals, for meat or for fun. As a result, most game skins remain unused and are discarded, although they could be used to make a variety of consumer items (clothes, bags etc).
The first chapter of the thesis briefly introduces hunting in Estonia and the different views of Estonian hunters. Since I used roe deer skins in the practical part of the thesis, I will also introduce wild goats in more detail. In order to find out more about the opinion of hunters about the use or non-use of game skins, we conducted a questionnaire in cooperation with
Kadri Võrel, a student of the UT Viljandi Academy of Culture. The questionnaire consisted of 21 questions and was answered by 124 hunters. Most of them thought that game skins could be more widely used, but there was concern that demand was not high enough.
In the second chapter, I describe in detail the practical part of processing and using the skins. First, I introduce the process of collecting wild goat skins, tanning and describe various potential problems with them. I tested various surface finishing products and painting options to find the best solutions for me. I made a set of three-bag city bags from the treated leathers. The set of city bags includes a handbag, belt and backpack made of plant-tanned wild goat skins. I started with making prototypes out of felt to make sure the sections fit. I used as many natural tools as possible to make the set closer to nature. For example, I used blueberries as a continuous line to decorate the skin and black tea to color the locks.
In conclusion, the set goals can be considered fulfilled. I researched the use of hunting animal skins in Estonia and also received input on the topic from hunters. I learned more about the use and properties of wild goat skins and made a set of bags from them. I plan to continue to work with hunted animal skins and to promote and introduce their use to a wider audience. I will continue to stand for the skins not to be thrown away, but be used and valued. I hope that more people will realize that game skins are a renewable resource and that their use is environmentally friendly.
