Alates esmastest tõsisematest kokkupuudetest arvutigraafikaga on mind huvitanud mis on pildi sees, viisid kuidas (või tööalaselt siis peamiselt miks) see katki läheb, ja kuidas toimetada nii, et seda ei juhtuks. Teemavaliku õigustamiseks on ilmselgelt sobiv pikaajaline taust liikuva pildi tootmises ning järeltöötluses nii reklaami-, filmi-, kui ka teatrimaastikul.
Performatiivse installatsiooni „Α & Ω“ peamine eesmärk on n-ö tehnilise katsepolügooni koostamine, ning sellel töötades audio- ja videosünteesi abil leida ning demonstreerida heli ja visuaali, digitaal- ning analoogdimensioonide vahelisi puute-, murde- ja sõlmpunkte ja vaadata sinna, kus võibolla midagi näha ei ole. Kuidas võiks välja näha linnulaul, harmooniad või helid kosmosest? Kuidas võiks kõlada geomeetria… Ning mis olulisim, kuidas liita see esteetiliselt nauditavaks (või siis ärritavaks) kogemuseks? Installatsioon on osaliselt improvisatiivne, generatiivne, rekursiivne ning realiseeritakse süntesaatorite, videoprotsessorite, kaamerate, laseri (või ostsilloskoobi), projektori
(või televiisori), ning tarkvara abil. Tulemust saab loodetavasti muuhulgas nimetada ka elektrooniliseks sünesteesiaks.
