Näitus leinast keset lõõmavat suve.
Reedel, 10. juulil kell 17 avati Tartus Pallase galeriis Inessa Saaritsa, Anna-Liisa Sääse ja Irakli Toklikishvili grupinäitus „Jätkusidemed“. Kuraator on Kerly Ritval.
Näitusel on kokku tulnud kolm kunstnikku ja kuraator, et koos mõtiskleda leina olemuse ja selle erinevate palgete üle – lein lähedase inimese kaotuse, kodumaa vabaduse või potentsiaalse teistsuguse elukäigu üle.
„Kõige raskem on olla depressioonis suvel, kui päevad on pikad ja valged ning inimesed su ümber tunduvad rõõmsameelsed. Tekib surve olla ja tunda end õnnelikult ning reaalsus selle võimatusest jõuab kohale karmimalt,” on lause, mida kuraator Islandil elades tihti kuulis. Päike ja valged ööd võivad tuua rõõmu ja leevendavad vaeva, kuid võivad ka süvendada kurbust.
Neuroteadlane Mary-Frances O’Connorile oma raamatus “The Grieving Brain” (Leinav aju) käsitleb leina kui protsessi, millel ei ole lineaarset algust ja lõppu, nagu tihti lääne kultuuris kohata võib, vaid teekond, mille käigus inimese aju kohaneb lähedase kaotusega. Tervenemine pea ei tähendama emotsionaalsete sidemete katkestamist. Vastupidi – side lahkunutega jätkub mälestuste, rituaalide, paikade ja fragmentide kaudu, mille nad on meisse jätnud.
Inessa Saarits (2000) on oma kunstipraktikas töötanud looduslike ja kaduvate materjalidega, uurides kunsti kaudu elu ringkäiku. Näitusel keskendub ta oma lahkunud emast maha jäänud esemetele – elu jooksul kogutud leidobjektidele ja antiiktoolidele. Kui ema elus oli, kandis iga ese narratiivset lugu. Nüüd kui jutuvestja on lahkunud, on lood kadunud ning objektidest on saanud vaiksed tunnistajad inimese elatud elust.
Anna-Liisa Sääsk (2000) on seni oma loomingus jäädvustanud olukordi enda ümber, mis ta tähelepaneliku kõrvalvaatajana on oluliseks pidanud. Esimest korda Gruusiat külastades oli tal terav pilk kultuurilistele erisustele ja detailidele. Tol ajal eristus Eesti selgelt kodumaa ning Gruusia välismaana. Nüüd, olles elanud seal juba mõnda aega, on säärane eristus kadunud – mõlemast riigist on saanud tema kodumaad kuid mitte terviklikult ja täieõiguslikult. Näitusel keerab Sääsk oma tähelepanelikud silmad sissepoole, proovides lahti arutada kuulumise ja igatsuse puntrasse läinud lõngakera.
Irakli Toklikishvili (1989) on Gruusia kunstnik, kelle looming keskendub poliitilistele ja ühiskondlikele teemadele. Elades riigis, kus demokraatia, sõnavabadus ja euroopalikud väärtused ei ole iseenesestmõistetavad, käsitleb ta leina ka kollektiivse kogemusena – kaotatud vabaduse, purunenud lootuste ja visa usu kaudu, et muutus on võimalik.
Kolme kunstnikku ühendab inspiratsioon loodusest – kõige ehedamast meeldetuletusest sünni, surma, lagunemise ja uuenemise paratamatusest. „Jätkusidemed“ pakub võimaluse aeglustada ja mõtiskleda. Esindatud meediumiteks on skulptuur, maal, graafika ja animatsioon.
Näituse „Jätkusidemed“ kunstnike- ja kuraatorituur toimus laupäeval, 11. juulil kell 12.
ENG
On Grief in the Midst of Summer
On July 10th at 5:00 p. m at Gallery Pallas in Tartu, opened the group exhibition Continuing Bonds by Inessa Saarits, Anna-Liisa Sääsk, and Irakli Tokhsvili. The exhibition is curated by Kerly Ritval.
The exhibition brings together three artists and a curator to reflect on the nature of grief and its many facets – from grieving the loss of a loved one, or the freedom of one’s homeland, to mourning the life that might have been in different circumstances.
“The hardest thing is to be depressed in summer, where days are long and full of light and all the people seem to be joyful. You feel a pressure to feel happy and the reality of not being able to do it hits harder”, is a sentence the curator often heard while living in Iceland. The sun and light bring joy and ease the soul, but they can also deepen sadness.
Neuroscientist Mary-Frances O’Connor, in her book “The Grieving Brain”, approaches grief as a process that does not have a linear beginning and end, as we may have encountered in a western entertainment culture, but rather a way of transformation in which the human brain adapts to the loss of a loved one. In her theory, healing does not mean breaking emotional bonds. Instead, the bond with the deceased continues through memories, rituals, places, and the fragments they have left behind in us.
Inessa Saarits (2000) works with natural and ephemeral materials, exploring the cycle of life and impermanence through art. In this exhibition, she focuses on the objects left behind by her late mother – found objects gathered over a lifetime and collected antique chairs. Once when alive, all these objects carried stories told by her mother. Now, when the storyteller is gone, these objects have become silent witnesses to a human life.
Anna-Liisa Sääsk (2000) has so far relied on careful and tender observation on the world around her. Once first visited Georgia, she had sharp eyes on cultural details and differences. Back then Estonia was clearly home and Georgia a foreign land. Now when lived in there for some years, the feeling of “other” starts to go away and has replaced with a confusion of belonging – Estonia and Georgia both feel homelands but not wholly. In this exhibition she turns her observative eyes inward trying to open the tangle of longing and belonging.
Irakli Toklikishvili (1989) is a Georgian artist whose work has mostly focused on political and social themes. Since living in a country, where democracy, freedom of expression and European values cannot be taken for granted, these themes are naturally in his mind. He thinks of grief as a collective experience experienced by society together.
The three artists are united by their inspiration from nature—the most immediate reminder of the inevitability of birth, death, decay, and renewal. Continuing Bonds offers an opportunity to slow down and reflect. The presented mediums are sculpture, painting, installation and graphics.
Public tour: Saturday, July 11th 12pm 2026.